Argipäeva imed. Täitsa “juhuslikult” juhtub, et saan täna ühe armsatest kolleegidest koju viia ja sellega tema päeva logistika lihtsamaks teha. Et saan enda jaoks nii lihtsasti teda aidata, teeb ka minu päeva nii palju rõõmsamaks! Sellesse ju võrdlemisi lühikesse autosõitu mahub päris, sügav vastus küsimusele, et kuidas ma end siis siin õppeaasta alguses tunnen. Me ei ole temaga väga tihti päris isiklikul tasandil rääkinud, aga alati kui oleme, läheb see mulle kuidagi sügavalt korda. Nii ka täna.
Ma olen nii rõõmus, et otsustasin hommikul, et praegu tavapärased elureeglid ei kehti (ehk et kui on kuiv ja enam-vähem soe ilm, võiks ju ikka liigutada ehk rattaga sõita). Vaid lubasin endal üsna süümekateta autoga minna ehk mõista, et vahel on vaja turvatunnet ja mugavust ja seda tuleb endale lubada nii palju kui see minu kätes on. Jah, viimases nädalas on olnud kõrvuti nii siirast naeru ja rõõmu kui pisaraid. Mõlemaid päris palju. Täna oli täiega raske hommik (ja öö). Üks neist hommikutest, kus ma olen topelt tänulik, et kool ja kogudus kuuluvad ühte. Et ma saan kas või korraks üksi risti all põlved maha panna, enne kui sama ruum muutub koosolekusaaliks. Ja et ma olen nii nii hoitud. Tänased kallistused on topelt pikad. Nendelt, kes ei teagi, miks ma nii kurb ja väsinud olen ja nendelt, kes juba teavad ja nendelt, kes täna teada saavad. Õnneks pole ma ainuke loomupärane kallistaja me armsas kambas. Tänulik igaühe eest. Tänulik, et te märkate ja hoiate. Ja omamoodi väga tänulik ka selliste hetkede eest, kus ma tean, et keegi märkas, kuigi ta ei öelnud midagi. Sest aeg ja koht polnud sobiv ja vb ei tundunud isegi vajalik. Tean, et ta märkas mu tagasi hoitud pisaraid ja ära pööratud pilku. Tunda, et ma ei pea selliseidki hetki häbenema ega peitma, on tohutu õnnistus. Ja tean, et mõnes sobivamas hetkes poleks mul mingit probleemi ka sellele inimesele rääkida, mis selle oleku taga on. Taevalik kollektiiv tahaks selle kohta öelda. Paradoksaalselt tuleb see rasketel päevadel mingis mõttes just eriti välja.
Ja siis on veel selle augustikuu teine spontaanselt sündinud minijutlus koosoleku alguses, mis on kuidagi nii ilus ja siiras ja…ma alati kuulan erilise tundega neid mõttelõngade jagamisi. On oluline, et keegi tuletaks meile ka kollektiivina meelde kõige-kõige tähtsamat ja aitaks fookust hoida. Jumalal ja Tema Vaimu tööl.
Siis on õhtu, mil tean, et tunniplaan peaks nüüd olema lõplikult valmis ja avaldatud. Lähen seda vaatama, aga sellele isegi lõpuni mõtlemata ei kontrolli ma kõigepealt enda tunniplaani (et kas jäi ikka samaks, nagu ma seda juba eelnevatel päevadel näinud olen), vaid avan ühe kolleegi tunniplaani, et näha, mitu tööpäeva nädalas meil seekord kattuvad. Selgub, et ma näen teda igal oma tööpäeval ja see teeb väga rõõmsaks! Jah, mõni inimene teeb palju rõõmu ja on toeks lihtsalt oma kohaloluga. Ja sellest hetkest sünnib veel üks üliarmas messengeri vestlus ja…kuigi keha ja hing on jätkuvalt üsna läbi klopitud olemisega, siis ometi on tänu niii niii suur.
Hiljem õhtul istun diivanil tekkidesse mässitult ja nosin kooki, mille sõber kaasa tõi, kui teda ujuma kutsusin. Mõtlen ka eilsele õhtule, kui kambaga kolleegil külas käisime ja oh kui tore looma-ja naeruteraapia see oli! Ja mõtlen pühapäevaõhtusele jalutuskäigule ja vestlustele teise sõbraga. Kuidas meie jutust ka esile tuli, et me mõlemad oleme viimaste aastate jooksul mõistnud, et vahel (või piltlikumalt võttes päris tihti) ongi elus pulmad ja matused kõrvuti ja see ongi okei. Kumbki pool ei välista teist ja kumbki ei tähenda, et vastasmärgilisi tundeid ei tohi tunda. Ja kui endale mõlemat lubame, siis ongi elu juba palju ilusam.
Au Jumalale!
